E-ohutus ja eTwinning

  • B4: sotsiaalvõrgustikud ja -meedia

  • K14: kas koolid peaksid kuuluma veebipõhistesse sotsiaalvõrgustikesse ja osalema sotsiaalmeedias?

    Koolide kuulumine sotsiaalvõrgustikku, nagu eTwinning, võib olla väärtuslik kogemus kutsealase arengu seisukohalt, võimaldades kasutada näiteks tõsielunäiteid võõrkeeletundides. Siiski on viimasel ajal palju vaieldud selle üle, kas koolid peaksid kuuluma veebipõhistesse sotsiaalvõrgustikesse ja osalema sotsiaalmeedias, nagu Twitter. Poolt- ja vastuargumendid hõlmavad aktiivse säutsumise mõju, samuti küberkiusamise ohtu ja õpetaja-õpilase veebisõprust. Põhiidee on meeles pidada seda, et sotsiaalmeedia ja -võrgustike kasutamine koolis hõlmab ka võrgukeskkonna õigusi ning vastutust. Koolide reklaamimist silmas pidades on sotsiaalvõrgustiku kasutamisel koolidele järgmine soodne mõju:

    1. tehnilised ja sotsiaalmeedia tööriistad, mis soodustavad õpetajate kutsealast arengut;
    2. kaasaegsete, kaasavate ja alternatiivsete õppemeetodite kasutamine;
    3. kogukonna ja vanemate teavitustegevus Facebooki gruppide, Pinteresti, Yammeri, Twitteri jt kaudu;
    4. hõlpsam suhtlus vanematega, kui nad on kooli/klassi/kooliprojekti Facebooki-sõbrad;
    5. kultuuridevaheline suhtlus teiste koolidega;
    6. keeleõpe;
    7. koostööpõhine õpe ja mõttevahetus eakaaslaste ja sarnaste õpperühmadega;
    8. võrgustike kasutamine riigi ja kogu maailma kolleegidega;
    9. tegeliku elu sidumine õpitavaga.

  • K15: mis vanuses võib avada Facebooki/Twitteri/Snapchati konto?

    Miks ma ei saa liituda Facebookiga? – sellele küsimusele peavad varem või hiljem vastama paljud õpetajad. Kuna saadaval on tohutu hulk sotsiaalmeediasaite, siis on keeruline järge pidada, mida õpilased võivad kasutada ja millal. Viimaste andmete järgi on 78 protsendil alla 13-aastastest lastest (see on enamiku sotsiaalmeediasaitide vanusepiirang) vähemalt üks sotsiaalmeediakonto. Hoolimata vanusepiirangust survestavad paljud lapsed oma vanemaid sotsiaalmeediakontot avama.

    Kui soovite lugeda lähemalt tänapäeva noorte (ja täiskasvanute) seas kõige populaarsemate rakenduste privaatsus- ja ohutusküsimuste kohta, klõpsake siia.

  • K16: kuidas ma peaksin käituma, kui suhtlen teiste inimestega võrgukeskkonnas?


    Kõigil võrgukogukondadel on oma käitumiskoodeks, mida mõnikord nimetatakse kogukonna juhisteks. Näiteks eTwinningus on olemas oma käitumiskoodeks kõigile registreerunud kasutajatele. On väga tähtis, et liikmed teaksid ja järgiksid netiketti, et luua meeldiv ja turvaline tööõhkkond. Enamasti on igasuguses sotsiaalses suhtluses vaja järgida tervet mõistust, häid kombeid ja tavasid. Siiski on tähtis arvestada, et võrgukeskkonnas suheldes jääme ilma väga olulisest teabest, nagu hääletoon, žestid jms. Seepärast on väga kerge teiste öeldut valesti mõista või sõnu konteksist välja rebida. 

    Kasulikke viiteid: 

    1. eTwinningul on oma netikett, millega saate tutvuda eTwinningu portaalis. Saadaval siin.
    2. Vaadake käitumisjuhiseid ja -reegleid, mida rakendatakse tänapäeva kõige populaarsemates veebikogukondades: 
    a. Facebook
    b. YouTube
    c. Twitter
    d. Instagram 
    e. Snapchat 
    3. Lisaks saate tutvuda uurimistööga Kent County Council (Kenti krahvkond)
    4. Samuti võite uurida veebiteenuste juhendit Better Internet for Kids („Parem internet lastele“), mille eesmärk on pakkuda põhiteavet kõige populaarsemate rakenduste, sotsiaalvõrgustike saitide ja muude platvormide kohta, mida lapsed ja noored (ning täiskasvanud) tänapäeval tavaliselt kasutavad. 

  • B5: võrgusuhtluse proovikivid väljaspool eTwinningut

  • Proovikivid

    Kui inimesed kasutavad võrgusuhtlusvahendeid, siis nad sageli ei ole teadlikud sellest, et nende käitumine võib teisi mõjutada, näiteks võib nali minna kergesti üle rängaks küberkiusamiseks. Noored peavad lisaks olema teadlikud sellest, et veebikeskkonnas ei ole inimesed alati need, kes nad tegelikult on (v.a sellistes kogukondades nagu eTwinning, kus kõik kasutajad on tuvastatud), ning neis tuleks välja arendada alalhoiuinstinkt enda kaitsmiseks veebis.

  • K17: mida peaksid õpetajad tegema, kui nende õpilasi veebikeskkonnas kiusatakse?

    Siin on mõningad kasulikud nõuanded, mida saate õpilaste puhul kasutada:

    Õpilane peab teadma, et kiusamine pole tema süü. See, mida inimesed nimetavad kiusamiseks, oleneb olukorrast. Kui keegi on kellegi vastu korduvalt julm, on tegemist vastuvõetamatu olukorraga ja siis ei tohiks kiusatav end süüdistada. Mitte keegi pole julma kohtlemist ära teeninud.

    Ärge vastake kiusamisele samaga ega makske kätte. Mõnikord on reageerimine just see, mida ründaja taotleb, sest soovib näidata oma võimu kiusatava üle. Kiusamist ei tohi õigustada, kuid kättemaks pöördub kättemaksja vastu, vallandades ahelreaktsiooni. Kui saate, väljuge sellest olukorrast, kui aga mitte, siis võib aidata huumor, mis teeb kiusaja relvituks või paneb ta end halvasti tundma.

    Säilitage tõendusmaterjal. Võrgukeskkonnas või telefoni teel kiusamisel on ainult üks hea külg – selle saab tavaliselt jäädvustada ja salvestada ning seda on võimalik näidata kellelegi abi saamiseks. Selle tõendusmaterjali saab hoida alles juhuks, kui juhtum peaks eskaleeruma.

    Öelge kiusajale, et ta lõpetaks kiusamise. See oleneb täielikult teist endast – kui tunnete, et te ei suuda seda teha, siis ärge seda tehke. Igal juhul on tähtis teha kiusajale selgeks, et selline käitumine ei ole teile vastuvõetav. Vajaduse korral võite selle olukorra lahendamiseks paluda appi kellegi, keda te usaldate, näiteks pereliikme või sõbra.

    Otsige abi – eriti juhul, kui kiusaja käitumine teid väga häirib. Te olete abi ära teeninud. Otsige keegi, kes teid ära kuulaks ja olukorda vaeks, olgu selleks sõber, sugulane või keegi täiskasvanu, kes teid usaldab.

    Kasutage kättesaadavaid tehnikavahendeid. Enamik sotsiaalmeedia rakendusi ja teenuseid võimaldab isikuid blokeerida. Kui rakenduses, tekstis, kommentaaris või fotol on teid häiriv sisu, saate nende autori blokeerida. Lisaks saate teatada probleemist tugiteenistusele. Loodetavasti see lahendab probleemi ja parim, mida saate teha, on kiusamisele mitte vastata.

    Kui saate kelleltki füüsilise vägivalla ähvardusi, peaksite pöörduma kohalikku politseijaoskonda (koos vanema või hooldajaga) ja kaaluma, kas teavitada sellest ka kooli juhtkonda.

    Kaitske oma kontosid. Ärge jagage oma salasõnu kellegagi, isegi mitte oma parimate sõpradega, kes ei pruugi teie sõbraks jääda. Samuti kaitske oma telefoni salasõnaga, et keegi ei saaks teie identiteeti varastada.

    Kui kedagi teie tuttavatest kiusatakse, siis sekkuge sellesse. Lihtsalt pealtvaatamine annab ründajale indu juurde ega aita hädasolijat. Parim, mida teha saate, on püüda ründaja peatada, hakates talle vastu. Kui te ei suuda ründajat peatada, toetage rünnatavat. Kui ohver on teie sõber, saate ta ära kuulata ja teda võimalust mööda aidata. Kui te pole sõbrad, aitab ka hea toetav sõna valu leevendada. Kokkuvõttes tuleks kiusatavale appi minna ja kiusamisest mitte mööda vaadata ning kiusajale ei tohiks osutada positiivset tähelepanu.

    Lisanõuanded, mis kolleegidest õpetajatega jagada

    On suur õnn, kui õpilane pakub teie abi. Enamik noori ei räägi oma vanematele või õpetajatele, et neid võrgukeskkonnas või sellest väljaspool kiusatakse. Seega, kui teie lapsel/õpilasel on unehäired või ta ei taha kooli minna või tundub arvuti taga või telefonis ärritunud, siis küsige temalt võimalikult rahulikult ja sõbralikult tema käitumise põhjust. Küsige julgesti, kas tema käitumine on tingitud kellegi õelast käitumisest või sotsiaalprobleemidest. Isegi kui see on nii, ei saa eeldada, et see on tingimata kiusamine. Seda ei tea enne, kui te olete saanud teada kogu loo, sh lapse/õpilase vaatenurga.

    Arutage seda teemat oma õpilasega. On kaks põhjust, miks peaksite oma õpilase olukorra lahendamisse kaasama. Kiusamine ja küberkiusamine tavaliselt hõlmavad väärikuse või kontrolli kaotamist sotsiaalses olukorras ning selle lahendamine koos lapsega aitab taastada enesekindluse. Teine põhjus seisneb kontekstis. Kuna kiusamine on peaaegu alati seotud koolieluga ning meie lapsed mõistavad olukorda ja konteksti paremini kui täiskasvanud, siis on nende vaatenurk võti, mis aitab olukorda süvitsi näha ja seda lahendada. Lahenduse saavutamiseks võib olla vaja vestelda privaatselt lapse kaaslastega ja anda sellest ka lapsele teada nig kuulata ära tema tagasiside. See puudutab teie lapse elu ja seega peab lapse kaasama olukorra lahendamisse.

    Vastake läbimõeldult, mitte kiirustades. Täiskasvanud alati ei adu, et nad võivad teha olukorra halvemaks, kui nad tegutsevad tormakalt. Küberkiusamine tähendab sageli seda, et keegi jäetakse kõrvale (heidetakse rühmast välja), mis kiusaja arvates suurendab tema võimu või staatust. Kui te astute sellele tegevusele avalikult vastu või kui lapse/õpilase kaaslased pöörduvad selles olukorras kooli juhtkonna poole, võib kiusamine muutuda hullemaks, seepärast tuleb kogu tegevus põhjalikult läbi mõelda.

    Vaja on rohkem kui ühte vaatenurka. Teie lapse/õpilase nägemus asjast on tõenäoliselt siiras ja aus, kuid pidage meeles, et ühe inimese tõde ei pruugi olla päris tõde. Te peate ära kuulama ka teised osalised ja neid avatult analüüsima. Vahel lasevad lapsed tõmmata end ahelreaktsioonidesse ja see, mida me näeme võrgukeskkonnas, on kõigest probleemi üks külg.

    Laps tuleb alati ära kuulata. Kuulajaks võib olla mõni sõber või hooliv täiskasvanu. Kui laps palub teilt abi, siis on tähtis olla osavõtlik ja oma vastused hoolikalt läbi mõelda. Lapse võimalus oma muret kurta aitab tal olukorrast üle saada.

    Lõppeesmärk on taastada enesehinnang ja muuta laps/õpilane tugevamaks isiksuseks. Eesmärk ei ole kedagi otseselt karistada, vaid lahendada probleem ja aidata ohvril paraneda. Peamine on see, et laps/õpilane säilitaks oma eneseväärikuse. Mõnikord tähendab see kiusajale vastuastumist, mõnikord aga mitte. Üheskoos saavutate soovitud tulemuse.

    Üks positiivne tulemus, mida me sageli ei teadvusta (või mis on meile uudis), on vastupidavuse arendamine. Inimrass teatavasti ei saa kunagi õelust ega julmust välja juurida ning samuti on üldteada, et kiusamine ei ole ka vanemate inimpõlvede hinnangul normaalne nähtus ega initsiatsioon. Me peame ka edaspidi püüdma ülekohut ühiskonnas vähendada. Kuid kui seda siiski esineb ja me sellest üle saame, siis muutume tugevamaks. Seesmist tugevust ei saa eraldi õppida ega muul sellisel viisil omandada, vaid see tuleb ajapikku katsumustega silmitsi seistes ja neid ületades. Seega on vahel tähtis ise kogeda ja seejuures teada, et meid toetatakse.

    Lisateabe saamiseks tutvuge Connect Safely („Ohutult internetis“), US, VVO.

    Samuti on võimalik tutvuda vanemate juhendiga, mille on koostanud küberkiusamise uuringute keskus ja Childnet.

  • K18: mis on küberkiusamine?

    Küberkiusamine – tuntud ka kui võrgukeskkonnas kiusamine – on väga keeruline nähtus. Sellena võib määratleda igasugust käitumist, mille tagajärjel tunneb end keegi ärritatuna, ebamugavalt ja/või ohustatuna. Tavaliselt on tegu tahtliku tegevusega, mis võib esineda verbaalses, kaudses ja füüsilises vormis.

    Küberkiusamine võib olla näost-näkku-kiusamise järgmine etapp, kus ohvrit kiusatakse tehniliste vahendite kaudu taga, või see võib toimuda ka ilma igasuguse põhjuseta. Küberkiusamine võib avalduda järgmiste meediakanalite kaudu: inetud teksti- ja piltsõnumid mobiiltelefoni vahendusel; vaenulik blogi ja sotsiaalmeediapostitus; e-kirjad või sõnumid, mis juhivad kasutaja pahatahtlikele veebisaitidele, mille ainus eesmärk on kedagi virtuaalselt häirida või solvata. Veelgi enam, (küber)kiusamine võib toimuda ka selle kaudu, et keegi jäetakse kõrvale või tõugatakse eemale (nt kellegi postituste eiramine).

    Küberkiusamine erineb muudest kiusamisviisidest: see võib hõlmata ohvri kodu ja isiklikku ruumi; võimalik sihtrühm on palju suurem kui tavakiusamise korral; häirivad sõnumid või pildid levivad väga kiiresti; elektrooniliselt tehtud postitusi on raske kontrollida ja/või eemaldada. Lisaks on see tihtipeale anonüümne. See võib viia selleni, et inimesed satuvad ebameeldivasse olukorda, ükskõik kas kurjategija või kõrvalseisjana.

  • K19: mida ma peaksin tegema, kui ma avastan oma klassis küberkiusamise juhtumi?

    Kaasake sellesse kogu kool. Selgitage kogu koolikogukonnale – õpilastele, õpetajatele, abipersonalile ja vanematele – põhjalikult kooli strateegiat. Igaüks peaks olema teadlik sellest, kuidas küberkiusamisest teavitada ning mis tagajärgi küberkiusamine ohvrile ja kiusajale põhjustab.

    Tutvuge materjalidega, mis on loodud projekti ENABLE raames (European Network Against Bullying in Learning and Leisure Environments).

  • K20: kuidas vastata kohatutele postitustele ja piltidele?

    Viimasel ajal on uudistes räägitud palju sexting’ust. See tähendab seksuaalsete sõnumite või piltide – kus on kujutatud alasti või peaaegu alasti isikuid – vahetamist, loomist, jagamist ning edastamist mobiiltelefoni ja interneti teel. Uuringud on näidanud, et sexting on tänapäeva teismeeas noorte seas üha populaarsem. Tehnika ja iseäranis mobiiltelefonide kiire areng tähendab, et enamikul noortel on kaamera ning nad saavad igal ajal fotosid teha. Vahel võivad nad aga käituda valesti. Enamikus riikides on sexting’ul õiguslikud tagajärjed, näiteks on alla 18-aastase alasti noore kujutamine fotodel või laste seksuaalse ärakasutamise pildid ebaseaduslikud.

    Koolid peavad rääkima õpilastele sellest, mis ohud võrgukeskkonnas varitsevad ja et sexting on üks võimalikke ohte.

    Mida peaks ette võtma:

    Tagage, et kool on kõigile selgitanud sexting’u olemust ja kool on lisanud selle nähtuse vastased meetmed oma lastekaitsepoliitikasse.
    Koolis tuleb luua lastele ja noortele võimalus sexting’ust ja sellega seotud probleemidest rääkida.
    Personalile tuleks pakkuda koolitusvõimalusi, nii et nad oleksid teadlikud riskidest ja muudest probleemidest, mida sexting tekitab.
    Vanemaid tuleks samuti sexting’ust teavitada, kui see on asjakohane, ja arvestada, et neile on see esialgu šokk, kui nad saavad teada, et nende laps tegeleb sexting’uga.

    Lisateabe ja nõu saamiseks tutvuge materjalide ja teenustega, mida pakub Childline.

    Lisaks uurige juhendit, mille on koostanud Briti Nõukogu laste internetiohutuse teemal.

  • K21: mida peaks tegema selleks, et aidata õpilastel omandada võrgukeskkonna head tavad?

    Vanema ja/või õpetajana olete tõenäoliselt keelanud lastel võõrastega vestelda, eriti võrgukeskkonnas. Lapsi on lihtne veenda, kuid teismeeas noored kipuvad keelust üle astuma. Selline olukord tuleb lahendada diplomaatiliselt, käsitledes seda teemat nii, et neil ei teki soovi võõrastega loomuldasa vestlusse astuda ega käituda risti vastupidi soovitustele.

    Alljärgnev mnemotehniline vahend SMART on teie lastele/õpilastele abiks:

    S tähendab „safe“ (ohutu): olge ettevaatlik, kui avaldate võõrastele oma isikuandmeid.
    M tähendab „meeting“ (kohtumine): võtke tarvitusele ettevaatusabinõud, kui kohtute inimestega, kellega olete tutvunud internetis. Teatage kellelegi, kus ja millal te veebituttavaga kohtute. Kohtuge avalikus kohas ja ärge nõustuge tegema midagi, mis on teile ebamugav.
    A tähendab „accepting“ (vastuvõtmine): olge ettevaatlik, kui saate manuseid või teavet võõrastelt inimestelt, sest need võivad sisaldada viiruseid või häirivaid sõnumeid.
    R tähendab „reliable“ (usaldusväärne): alati kontrollige, kas kelleltki saadud teave on usaldusväärne; pidage meeles, et mõni inimene ei pruugi olla see, kellena ta end esitleb.
    T tähendab „tell“ (räägi): kui juhtub midagi või on tekkinud mure, siis räägi sellest usaldusväärsele täiskasvanule.

    Lisateabe saamiseks tutvuge SMART meeskonna juhendi ja tegevustega, mille on loonud Childnet International.

  • B6: turvalisema interneti päev

  • K22: mida kujutab endast turvalisema interneti päev ja kuidas saavad tvinnijad sellel osaleda?

    Aastate jooksul on turvalisema interneti päev (SID) on saanud märgilise tähtsusega ürituseks võrgukeskkonna ohutuse kalendris. See sai alguse ELi projektist „SafeBorders“ 2004. aastal; seejärel (2005) võttis selle üle võrgustik Insafe. Nüüdseks on turvalisema interneti päev ületanud oma algsed geograafilised mõõtmed – seda päeva tähistatakse rohkem kui sajas riigis ja igal mandril. Selle päeva keskmes on paljud teemad alates küberkiusamisest kuni sotsiaalse võrgustamiseni, kuid igal aastal on põhieesmärk suurendada teadlikkust internetiohtude laienemisest ning käsitleda teemasid, mis kajastab kõige päevakajalisemaid probleeme.

    Ohutuma interneti keskused ja komiteed

    Insafe on ohutuma interneti keskuste Euroopa võrgustik. Iga riiklik keskus korraldab teadlikkuse suurendamise ja harimise kampaaniaid, hoiab töös abiliini ning teeb tihedat koostööd noortega, et tagada tõenduspõhine, paljusid sidusrühmi hõlmav lähenemine parema interneti loomisele.

    Turvalisema interneti päeva tähistatakse ka Euroopast väljaspool. 2009. aastal tutvustati turvalisema interneti päeva komiteesid, et tugevdada riikide sidemeid väljaspool võrgustikku ja investeerida kogu maailmas kampaania tasakaalustatud edendamisse. Nüüdseks on loodud umbes 70 ülemaailmset komisjoni, kes teevad aktiivset koostööd turvalisema interneti päeva korraldusmeeskonnaga, kes tegutseb Euroopa Liidu südames Brüsselis. Kui teie riigis veel ei ole turvalisema interneti päeva komisjoni, kuid te sooviksite sellise asutada, siis palun võtke meiega ühendust.

    Turvalisema interneti päeva toetamine

    See veebisait pakub ülemaailmset võrgukogukonna platvormi, kus riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid saavad tutvustada turvalisema interneti päevaga seotud üritusi ning tegevust kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.

    Sealt leiate palju mitmekeelseid materjale, mis aitavad noortel, õpetajatel ja nende peredel kasutada võrgutehnoloogiat parimal võimalikul moel. See on keskkond, kus internetiohutuse kogukonna juhid saavad suhelda avalikkusega ning vahetada ideid, teadmisi ja kogemusi.